Kiirendusvõistluste ajalugu

Tekst:: Pärtel Rõõs, BHRA liige
Evelyn Mardus, BHRA juhatuse liige

Alguse üle on alati vaieldud, aga levinuks muutusid kiirendusvõistlused 1940-ndate lõpul ja 50-ndate alguses USA-s, kus sõideti võidu öösiti tühjadel maanteedel, mahajäetud lennuväljadel jm. Legaalsetele kiirendusvõistlustele pandi alus 1951. aastal, mil Wally Parks nimeline mees asutas NHRA (National Hot Rod Associaton). “Initially, it was a car clubs activity program, dedicated to safety and the goal of helping overcome the problem of illegal street racing and the damaging image it was casting.” Wally said.

Veerandmiilisel distantsil aset leidvad kiirendusvõistlused (drag racing) on traditsiooniliselt kohaks, kus autode võimsused proovile pannakse ja ühtlasi üks viimaseid vabaduse ja kiiremini-kõrgemale-kaugemale püüdlemise oaase, mida pole ära keelatud.

Starditakse kahekaupa paigalt. Distantsiks on kas 1/4 või 1/8 miili (402,33 või 201,17 meetrit). Esimesena finišisse jõudja on võitja (välja arvatud, kui stardis varastati või tegemist on nn bracket-klassidega, kus tuleb võimalikult täpselt sõita mingi konkreetne aeg ning sellest kiiremini sõitmine tähendab samuti kaotust).
Drag racing on maailma suurimate kiirustega spordiala. Võimsaimad sõidukid nagu Top Fuel dragster´id ja Fuel Funny Car´id, võimsusega üle 8 000 hobujõu, mis kiirendavad 0–100 km/h umbes poole (0,5) sekundi ja 7 meetrise distantsi läbimisega, läbivad veerandmiili 4,5 sekundiga ja lõpp­­kiiruseks on 530–540 km/h. Sellisele kiirendusele ei ole võrdset mehitatud transpordivahendite hulgas, kosmoseraketid kaasa arvatud.


USA-s on kiirendusvõistlused autospordiala number üks. Sarju ja võistlusklasse on väga erinevaid, igameheklassidest kuni 100% proffidele mõelduteni. Täpse ülevaate võistlusklassidest ja kehtivatest rekorditest leiate aadressilt: www.nhra.com, samuti põhjanaabrite erialaliidu kodulehelt www.fhra.fi.

Autode ja mootorrataste kiirendussport Eestis on tormiliselt arenema hakanud just 2000-aastate esimesel poolel. Siiski esimesed kiirendamised Eestis leidsid aset juba 1996. aastal ning ega see erinenudki väga palju sellest, kuidas see USA’s kõik algas. Pärast ühist ringsõitu linnas, otsiti mahajäetud lennuväli või maantee, kus mees-mehe vastu kiirendust sai proovitud.

Esimene ametlik kiirendusvõistlus toimus Tallinnas, Lasnamäe kanalis, nimetuse all „Speedest”. Selle üritusega pandi alus võistlustele, kus eksisteerisid ametlikud klassid ja reeglid.  Suur rahvahulk näitas selgelt seda, et sellisel võistlusalal on tulevikku. Järgnevatel aastatel leidsid aset erinevad kiirendusvõistlused erinevate korraldajate alt. Siiski 2000 aastate alguseks olid välja kujunenud kindlad kohad, ajad ning korraldajad, kes antud alal jätkasid. Hobikorras oli suudetud valmis ehitada professionaalsel tasemel töötav ajavõtusüsteem, CTree Team, millega pakuti ajamõõtmisteenust. Siiski midagi oli puudu- vaja oli organisatsiooni, mis seda kõike haldaks.

2003.a. loodi MTÜ. Mittetulundus ühingu loomise eesmärgiks oli ühtne ja reeglitepärane kiirendusvõistluste haldamine ja arendamine Eestis. Asutajateks olid Andrus Mõsovski, Eesti Autopordi Liidus teada, tuntud ringraja võidusõitja ning Evelyn Mardus, esimene Eesti nais-kiirendaja ning suur Ameerika autode austaja.

2003.a. pärast ühte järjekordset võistlust loodi EAL Kiirendusvõistluste Alakomitee, kuhu said kuuluma kõik kiirendusvõistluste „köögipoolega” kursisolevad asjaosalised. Esimene ametlik kiirendusvõistlus, millel oli BHRA „katus pea kohal” toimusid 2003.a. lõpus. Sellel võistlusel olid kohal põhjanaabrite esinduse, FHRA (Finnish Hot Rod Association) vaatlejad.

2004.aastal toimusid esimesed BHRA karikavõistlused, Autolehe karikale ning alates 2005.a. viiakse Eestis läbi Eesti Meistrivõistluste sarja. Tänaseks on BHRA’l proffesionaalne ajavõtusüsteem Ameerikast ning  professionaalne kohtunike-team. Kõik võistlused toimuvad FIA ja EAL reeglite järgi. Järjest areneb ka võistluste korralduse tase. Kuna kiirused on suured ja ala on ohtlik peavad korraldajad täitma väga täpselt BHRA-poolseid nõudeid.

Kui sajandivahetusel domineerisid Eesti kiirendusvõistlustel tehasekonditsioonis ameerika päritolu autod, siis viimased aastad on rajale toonud palju nii mehaanilise kui ka keemilise ülelaadimisega autosid. Domineerivad traditsiooniliselt ameerika autod, kuid seljatagune konkurents on tihe.
 

KIIRENDAMISE PROTSEDUUR

Burnout Burnout on stardile eelnev rehvide suitsetamine. Eesmärke on mitmeid: 
- Rehvide soojendamine ja puhastamine pidamise parendamiseks.
- Rajale kummijuttide jätmine, mis on parema haardega pind kui rajakate.

Starteri horisontaalselt külgedele tõstetud käed on märguandeks, et võib alustada rehvide soojendamist. Sõidetakse läbi water-box´i, mis teeb rehvid märjaks ja paremini libisevaks. Võimaluse olemasolul kasutatakse line-lock´i (esirataste pidurite fikseerimist). Pärast water-boxi läbimist “astutakse” gaasile, mis paneb tagarattad puksima, kuna nad on märjad ja tehakse u 30–100 meetrine burnout.  


Burnout´i lõppedes tagurdatakse, vajadusel avatakse katuseluuk või uks, et kummisuitsu välja lasta, tehakse viimased seadistused ja siis võetakse sisse stardipositsioon (staging). Kui burnout’i ajal või enne stage´imist peaks juhtuma midagi, mille pärast Starter otsustab sõidu peatada, tõstab Starter käed pea kohal risti ning juhid peavad oma sõidukite mootorid seiskama. Staging
Kui Starter suunab käed ette, võib alustada stage’imist. Staging´u eesmärgiks on saavutada autode täpne asetumine stardijoonele. Selleks on kummalgi rajal kaks andurit, mis süütavad “jõulupuul” ehk stardifooril (christmas tree, the tree) tuled vastavalt sellele, kuidas auto vastava anduri valguskiire rattaga katkestab.

Esimesena süttib ülemine tuledepaar (“pre-stage”) ning sellest veel paarteist sentimeetrit edasi veeredes süttivad alumised tuled ehk “stage”. Märkusena niipalju, et viisakas on enne oma stage tule süütamist oodata vähemalt niikaua, kuni kõrvalraja auto on pre-stage’inud. Profiklassides on aga staging peente psühholoogiliste nüanssidega sõda.
Kui mõlemal rajal on süttinud “stage” tuli, käivitatakse foor ning antakse start.

Start
Eestis kasutatava tavalise puu (Sportsman Tree) puhul süttivad kollased tuled järjest 0,5 sekundiliste vahedega, seejärelt  tuleb roheline tuli ning aeg käivitatakse. Pro Tree puhul süttivad  foori käivitamisel kõik kollased tuled korraga ja 0,400 s pärast roheline. Aeg käivitub rohelise tule süttides. Startimine enne rohelise tule süttimist toob reeglina kaasa eliminaatorist väljalangemise.

Stardile peab reageerima mitte ainult juht, vaid ka auto, seega tuleb austada  nn “holeshot”- juhte, kes riskivad, abastavad siduri ja vajutavad gaasipedaali põhja juba mõned sajandiksekundid enne rohelise tule süttimist ning suudavad nii võtta paremaid reaktsiooniaegu.




  











Tulemused

Võidab üldjuhul see, kes esimesena üle finišijoone jõuab. Igal juhul peaks teada saama ka aja, mis veerandmiili läbimiseks kulus. Inglise keeles tähistatakse seda tähtedega ET ehk “elapsed time”. Korraliku ajavõtusüsteemi puhul antakse võistlejale sõidu kohta kätte timeslip, kust on võimalik välja lugeda märksa rohkem infot.

Ära on toodud reaktsiooniaeg ja 60 jala (ehk esimese u 18 meetri) läbimiseks kulunud aeg – see iseloomustab kõige paremini auto rehvide pidamist ning vedrustuse toimimist algkiirendusel, kuna sõltub sisuliselt ainult sellest, kuidas võimsus suudetakse maha panna. Tänavarehviga võib 60-jala aeg olla umbes 2,2–2,5 sekundit, neliveolistel autodel või erirehvide korral aga 2 sekundit ja alla selle.

Olenevalt ajavõtusüsteemist mõõdetakse veel erinevaid vaheaegu, kuid kindlasti on ära toodud auto kiirus võistlusdistantsi lõpus ehk trap speed. Lõppkiirus iseloomustab väga hästi auto võimsust, kuna distantsi teisel poolel sõltuvad auto kiirendamine ja õhutakistuse ületamine eelkõige toorest jõust, samas kui hea aja saamiseks on vajalik kõige täppiminek, sest juba stardis rehve suitsetades võib kaotada üle poole sekundi – lõppkiirus sellest aga oluliselt ei muutu. Vaheajad ja kiirused on võistlejatele suureks abiks autode häälestamisel ja arendamisel.

Lisatud näidispildil on näha juhtide reaktsiooniajad ja sealt edasi 60-jala aeg, lõppaeg ja lõppkiirus – vasakus tulbas tüüpiline üsna sportlik tänavaauto ja paremas tulbas üks kiiremaid seni Eestis nähtud spetsiaalautosid.

Partnerid